Logo
  Avaleht  Üldinfo  Koolipere  Koolikorraldus  Õppetöö  Projektid  Vastuvõtt  Teadmiskeskus  Tugisüsteem  Huvitegevus  Spordikeskus
  Huvitegevus
Huviringid 2017/2018
Näitering Eksperiment
Kooliteater
Ma vaatan maailma Igaviku Aknast
Ranna rahva lood ja laulud
Džässis ainult tüdrukud
Armastusel on vaid algus
Naissaare sünd
Valge tee kutse
Lugu Rohuneeme kabeli tornikellast
"Ma väga armastasin... muu ei ole oluline."
West Side Story
Lavastused
Pildikesi lavastustest
Teatritrupp K.O.K.K.

  Otsing
Täppisotsing  

Ranna rahva lood ja laulud

Viimsi Kooli ja MTÜ Viimsi Huvikeskus koostöös esietendus 19. juunil 2008. aastal külakomöödia „Ranna rahva lood ja laulud“. Etendust mängiti Viimsi Vabaõhumuuseumi õuel neljal järjestikusel päeval. Stsenaariumi autor Külli Talmar kasutas etenduse tarbeks Viimsi Muuseumis talletatud materjale (s.h. Johannes Hõbevälja ja Maria Sennase mälestusi, kirja pandud J. Sammeti poolt) ning kogu selle suure töö tulemusena valmis lugu Kingu talu töökast perenaisest Leenust, tema suure suuga abikaasa Mardist, nende töönarkomaanist kasupoeg Jakobist ning viimase saamahimulisest naisest Liisast. Etendus põhines küll reaalselt Viimsis elanud perekondade elulugudel, kuid juurde lisati ka ilukirjanduslikke finesse ja keerdkäike.

Etenduses osalesid:

Leenu, 62. aastat Kingu talu perenaine- Leelo Tiisvelt
Muru Mart, Leenu II mees, laadalt tallu kaubeldud sulaspoiss. - Kaido Rannik
Jakob, Leenu õepoeg, kellest saab Leenu kasupoeg - Mart Felding
Liisa, Jakobi naine, vaese kaluri tütar Salmistult - Annika Remmel
Lilli Lepp (Värava Lilli) Kingu talu teenijatüdruk - Reet Lepp
Jüri, poissmees- Maido Saar
Ärbus, kalur - Sulev Ennomäe
Kaltsu-Mari , Kingu talu kostiline- Merike Ennomäe
Rein Krüger (eestistatult Arumäe), kalamees - Rein Tiisvelt
tema naine Anna - Kirsi Rannaste
Valgu Kaarel, kalamees, Kopli kohaomanik - Margus Eek
Milla, tema naine - Tiina Sard
Gustav Kristjuhan, Leenu II õepoeg , kaugsõidukapten - Meelis Lepp
Olga, tema naine – Külli Alver
Laks Priidik, kalamees - Jaan Alver
Juula, tema naine - Kersti Ojassalu
Karl Aksberg, Suurevälja talu peremees - Peeter Sipelgas
Elfriide, tema naine - Lemme Randma
Marta, külamutt- Veronica Kosenkranius
Maie, I külatüdruk - Eha Rünne
Kaie, II külatüdruk - Jana Saksing
Kati, Saaremaa isevärki linnukene - Heli Kroonsaare
Miina, Saaremaa isevärki linnukene - Ita-Riina Pedanik
Aadu, külamees - Andrus Kalvet
Juss, külapoiss - Alar Mik
Johannes Hõbemägi, Liisa ja Jakobi poeg- Arlo Talmar
Rosine Krüger (Arumäe), Anna ja Rein Krügeri tütar – Grete Remmel
Värava Lilli lapsed: Liina Ariadne Pedanik, Merit Lauri, Marianne Kosenkranius, Max Andreas Kosenkranius, Silver Lepp või Artur Lepp

Stsenarist-lavastaja- Külli Talmar
Tantsud - Maido Saar
Fonogrammid ja kapelli juhendaja- Kalle Erm
Kapell: Mariko Kallas, Kairi Lehtpuu, Kalle Erm, Merle Leipalu, Edda Jõgi, Rein Jõhvikas, Hilja Hallaste
Solistid: Ita-Riina Pedanik ja Andrus Kalvet
Kostüümid- Ave Käige
Heli ja valgus - Jaane Lend, Marko Tagaväli, Rasmus Reindoff
Lavameistrid: Rolan Talmar, Alar Kikas
Jumestus: Ene Raidmets
Etenduse juht: Tiina Sard
Projektijuht: Annika Remmel

Nõu ja jõuga aitasid  Vilve Roosioks, Peep Kirbits, Sirje Sakkov, Sigrid Üksi, Ivi Talimäe, Raivo Piirsalu, Alice Remmel, Jaanika Pärnamägi, Kristel Värv, Alar Latik, Sirje Toomla, Kaisa-Triin Toomla, Urve Karner, Hanno Remmel, Eesti Kultuurkapital, Viimsi Vallavalitsus, Kohaliku omaalgatuse programm, Selveri Köök, Viimsi Peokeskus, Jussi õlletuba ja AS Grape.

Vabaõhuetendus „Ranna rahva lood ja laulud“ sünniloost

19. juunil Viimsi Vabaõhumuuseumi õuel esietenduv Viimsi õpetajate rahvateatri etendus „Ranna rahva lood ja laulud“ sai inspiratsiooni Viimsi vanimast senisäilinud ehitisest Ranna talust (tuntud ka Kingu taluna).

Segadused talu nime ümber
Suuremale osale viimsilastest on tuttav Kingu talu nimi. Väiksem osa aga teab seda, et hiljem on talukohta ka Ranna taluks nimetatud. Ranna talu ilmub ürikutesse 20. sajandi algul, kui Kingu talu pärijate vahel jagati – osadele talu maadest jäi nimeks Kingu, teine osa maid hakkas kandma Ranna talu nime. Viimsi Vabaõhumuuseumi rajades pandi talule nimeks ajalooline nimetus Kingu. On teada, et 1557. aastal asus siinkandis rootslaste Bryncki vabatalu, mille nimi maakeelde ümber pandult tähendabki „Kingu”.
Etenduse stsenaarium on sündinud peamiselt Johannes Hõbevälja mälestustele ja meenutustele tuginedes. Ajaloodokumentidest saame teada, et esmakordselt mainiti talu 1732. aastal ning talu peremeheks oli Kingo Mart (sellest perekonnanimest tuleneb ka talu tänaseks üldtuntud nimi), kes oli pärit Palmselt. Umbkaudu aastal 1877 toimus talukoha päriseksostmine Viimsi mõisalt ning ostjaks oli Rein Pappel. Sellest mehest saavad alguse ka etenduse pöördelised sündmused.

Värvikad tegelased Eesti taluõuel
Selleks et mõista tolleaegseid sündmusi, mis etenduses aset leiavad tuleb minna ajas tagasi aastasse, mil Rein Pappel oma tollase naisega otsustas elukohta laiendada ning tassis ranna lähedal karile sattunud purjelaeva puust kajuti oma talu õuele. Plaan oli leitud kajuti ümber maja ehitada ning nii valmiski kaks tuba ja kõrvalruumid, mis lõpuks jäid majja sisse. Elukoht olnud kitsas aga tolleaegset aega arvestades igati elamiskõlblik.
Pärast oma esimese naise surma võtab Rein tallu noore 18aastase Leenu, kes oli mehest 25 aastat noorem. Leenust saab Reinu teine ja viimane naine, kes on Ranna talu perenaine tervelt 62 aastat.
Pärast Rein Pappeli surma toob Leenu tallu sulaseks Muru Mardi, kes on Leenust omakorda paarkümmend aastat noorem. Mõne aja pärast ka abiellutakse. Mart oli Nehatu mees, kes ei taibanud kalapüügist suurt midagi ja seetõttu juhtus vähemalt paarkümmend korda, et merre pandud kalavõrgud sinna jäidki. Rahaline kahju oli aga üüratult suur, sest kalavõrgud maksid tol ajal hingehinda. Kaasaegsed mäletavad Marti rohkem nalja- ja napsumehena, palju kiideti ka tema „raamatutarkust“, mis lubas tol ajal Leenu vara isegi kohtus kaitsmas käia. Sel ajal oli see lausa meistersaavutus, millega iga lihtne külamees hakkama ei saanud. Muru Marti hüüti küla peal naljatamisi „kirjapapiks“.

Ranna talu õitsengu põhjuseks oli perenaine Leenu
Leenu oli äärmiselt töökas ja tragi naine, talu kasvas jõudsasti ja andis ümberkaudsetele kohtadele kindlasti silmad ette. Talus said tihti tööd ja peavarju need, kellel endal elamist ja mingit varanatukest polnud. Kuna Leenul lapsi ei olnud, võttis ta pärast oma õe surma 1,5 aastase õepoja Jakobi oma kasulapseks. Hiljem pärandaski ta oma talu Jakobile, kes abiellus vaese kaluri tütre Liisaga. Viimane oli küll osav võrgukuduja, kuid riiakas ja ahne naine. Nende esimene ühine poeg Johannes on „süüdi“ selles, et tolleaegsed mälestused meieni on jõudnud.

Tolleaegset eluolu iseloomustades ongi etenduses rõhutud kahe perekonna – Leenu ja Mardi ning Jakobi ja Liisa tegemistele, nende omavahelistele suhetele ning ümberkaudsetele naabritele ja külaelanikele. Ühe Eesti pere näitel saab tolleaegsest külaelust eheda ja vaimustava pildi.

Suve suurüllatus – vabaõhuetendus „Ranna rahva lood ja laulud“

Suvi on peaaegu käega katsuda ja õige varsti saab hoo sisse suveetenduste võimas laine. Viimsilased ei pea sel suvel kaugele sõitma, et head teatrielamust saada – selle eest on hoolitsenud Viimsi Kooli õpetajate rahvateater koos sõpradega. Mis võib veel toredam olla, kui võimalus tulla sumedal suveõhtul koos sõprade ja tuttavatega värskesse õhtu nautima head seltskonda ning etendust, mis lisaks suurepärasele meeleolule annab veidi aimu ka sellest, kust me pärit oleme, kes on meie esivanemad, kuidas nad elasid ning mida meil on sajanditagustest kogemustest õppida.

Uitmõttest sündis etenduse idee
See oli 2007. aasta suvel kui seltskond Viimsi Kooli õpetajaid (Kirsi Rannaste, Külli Talmar, Leelo Tiisvelt ja Annika Remmel) külastas Tammsaare talumuuseumis „Vargamäe“ teatrietendust. Kaunis loodus, värske õhk ja äärmiselt teatrilembene atmosfäär tõid õpetajate pähe mõtte, et mis oleks kui järgmisel suvel ise midagi teha?
Uitmõttest võeti välgukiirusel tuld - kogemused Viimsi Kooliteatri fantastiliste etenduste näol olid olemas, suurepärane koht (Viimsi Vabaõhumuuseum) samuti. Viimsilaste üleüldine kultuurilembus andis asjale hoogu juurde ning tegijate (näitlejad, projektivedajad) rohkus näitas seda, et see on fantastiline mõte. Mõeldud-tehtud ning selsamal hetkel löödigi käed.

Etendus põhineb algupärasel ainesel
Sügise saabudes hakkas tegijaid vaevama mure, millist materjali lavastada? Kindel oli see, et taheti teha lõbusat rahvatükki, mis annaks aimu eestlaseks olemisest läbi aegade. Üheks kindlaks kriteeriumiks oli ka see, et tegemist oleks kogukondliku väärtusega lavastusega – etendus pidi kõnelema kohaliku elanikkonnaga – viimsilastega ning siduma tänase päeva viimsilaste uhke ja pikaaegse minevikuga. Ülesanne tundus ületamatu – sellist materjali pole ju olemas.
Vapper meeskond aga ei jätnud jonni ning lugu otsustati ise kirjutada. Muuseumis talletatud materjali uurides ja lugedes hakkas üha enam selginema arusaam, et etenduse keskseks tuumaks võiks olla perekond, kes ammusel ajal elas Kingu talus (tuntud ka Ranna taluna), kus praegu tegutseb Viimsi Vabaõhumuuseum.
Stsenaariumi autor Külli Talmar kasutas etenduse tarbeks Viimsi Muuseumide kogutud rahvapärimusi ning kogu selle suure töö tulemusena valmis lugu Kingu talu töökast perenaisest Leenust, tema suure suuga abikaasa Mardist, nende töönarkomaanist kasupoeg Jakobist ning viimase saamahimulisest naisest Liisast.

Etendus kui sild tänase ja eilse päeva vahel
Etendus põhineb küll reaalselt Viimsis elanud perekondade elulugudel, kuid juurde on lisatud ka ilukirjanduslikke finesse ja keerdkäike. Seetõttu ei maksa sulakullana võtta kõike, mida etenduses näha ja kuulda pakutakse. Mida aga etendusest kindlasti enam kui küll saab, on teadmisi tolleaegsest elust-olust, inimestevahelistest suhetest, raha hukutavast mõjust ning perekondlike sidemete olulisusest. Kui olete kunagi pead vaevanud mõtte üle, kust ja kuidas sai alguse selline tore ajaveetmisviis nagu kuulujuttude levitamine ja klatšimine, siis tulge etendust vaatama ja te saate oma küsimustele vastused. Need on teemad, mis on täna sama olulised kui sada aastat tagasi.
Kindlasti saab etendusel ka muhedat nalja (ikka enda ja naabrimehe aadressil), kaasa laulda rahvalikke laule ning etendusest ei puudu ka meeleolukad tantsud, sest meelt lahutada vanad eestlased juba oskasid!