Logo
  Avaleht  Üldinfo  Koolipere  Koolikorraldus  Õppetöö  Projektid  Vastuvõtt  Teadmiskeskus  Tugisüsteem  Huvitegevus  Spordikeskus
  Avaleht
Koolivormi tellimine
PAKUME TÖÖD
Päevakava
Õppeperioodid ja vaheajad
Eelkool 2018/2019
Õppekava
Õpetajate konsultatsiooniajad
Õpilaspilet
Videod

  Otsing
Täppisotsing  

Viimsi Kooliteatri etendus "Ma vaatan maailma Igaviku Aknast" viimane etendus toimub 17. veebruaril

6. veebruaril esietendus Laidoneri Muuseumis Viimsi Kooliteatri etendus "Ma vaatan maailma Igaviku Aknast". See on Maria ja Johan Laidoneri perekonnalugu, mis on pühendatud J. Laidoneri 125. sünniaastapäevale. Etendust on veel võimalik vaadata 17. veebruaril kell 18.00 . Tasub kiirustada, sest saalis on vaid piiratud arv kohti.

Kõikidel teatrisõpradel on põhjust taas rõõmustada, sest Viimsi Kooliteatril esietendus 6. veebruaril uus etendus, mis räägib Maria ja Johan Laidoneri perekonnast ning samuti Eesti riigi loomisest ning on pühendatud Johan Laidoneri 125. ja Maria Laidoneri 120. sünniaastapäevale. 

Uus on taasleitud vana
Viis aastat tagasi esietendus Viimsi Kooliteatris ääretult menukas lavastus „Ma väga armastasin ja muu ei loe…“. Näidend algas Eesti iseseisvuse loomisega ning lõppes Laidoneride küüditamise ja tagasijõudmisega Eestisse. Lugu esitati Maria silmade läbi, etenduses lõi kaasa üle 50 Viimsi Kooli õpilase, peaosades Rünno Karna (Johan Laidoner) ja Laura Ojala (Maria Laidoner).
Tookordne etendus puudutas sügavalt nii vaatajaid kui ka etenduses mänginud noori, Trivimi Velliste lausus pärast esietenduse lõppu: „See, mis seal laval edasi antakse, on tuhat korda parem kui tuhat ajaloo õpikut!“ Kõige suuremaks plussiks paljude vaatajate arvates oli just see, et etenduses vaadati Laidoneri kui inimest, mitte kui poliitikut. Etendus oli niivõrd emotsionaalne ja liigutav, et pisarad valgusid silma nii vaatajatel kui osalistel endil. Mitmel puhul kadus näitlejate ja vaatajate vahelt see piir, mida nimetatakse publikuks ja lavaks ning etendusest sündis midagi enamat – hingeline side, kus unustati, et tegemist on etenduse ja näitlejatega ning mille kulminatsiooniks sai teadmine, mida tegelikult tähendab inimene suure algustähega.

Viimsi Kooliteater tähistab etendusega olulisi tähtpäevi
2009. aastal täitub Johan Laidoneri sünnist 125. aastat ning Maria Laidoneri sünnist 120. aastat. Viimsi Kooliteatril tuli mõte taastada aastaid tagasi mängitud etendus, kuid mitte päris samal kujul, vaid veidike teistmoodi ning anda nii omapoolne panus oluliste ja väärikate tähtpäevade tähistamiseks.
Näitlejate koosseis on veidi väiksem kui aastaid tagasi, kuid samas on meie peaosalistele lisandunud arvestatavat elukogemust. Peaosi mängivad taas Rünno Karna ja Laura Ojala.
Viis aastat tagasi olid etenduse unustamatuteks hetkedeks ka etenduses kõlavad laulud, etenduse uusversioonis on neid veelgi lisandunud, autoriks taas Kalle Erm. Sõnad uutele lauludele on seekord kirjutanud poetess Leelo Tungal.
„Ma vaatan maailma Igaviku Aknast“ püüab perekonnaloo ning ühe riigi sünniloo kõrval panna meid mõtlema elu püsiväärtuste üle. Millised on need tõeliselt tähtsad asjad meie elus ja meie ümber ehk nagu Leelo Tungal etenduse nimiloos, laulus „Kõige algus on armastus“ kirjutab: „Alles jäävad truudus, ustavus, töökus, tublidus, siirus, usaldus, suuremeelsus, headus. Kõige algus siiski on just armastus – sellest tärkab lootusraas, kust jõudu leiad ja algad taas.“

Lugu mehest, kes armastas
”Etendus on oluline selle poolest, et Johan Laidoner on meie valla kõige tuntum ajalooline riigitegelane,” heidab lavastaja ja stsenarist Külli Talmar pilgu sellele, mis köitis ühe Eesti perekonnaloo juures teda kui kooliteatri lavastajat. ”Tema perekonnast ja elust siin Viimsi mõisas on siiani teenimatult vähe räägitud, me tunneme teda ikkagi kindralina, kes võitis Vabadussõja. Aga lisaks sellele oli ta tohutult töökas ja mitmekülgne inimene. Eelkõige suurepärane inimene, kes väga armastas oma perekonda ja kodu Viimsis. Tema lapsepõlveunistuseks oli saada metsateadlaseks ning siin Viimsis läkski tema unistus täide. Ehitas ta ju 20 aastaga ilma elektrita majapidamisest üles väga korras mõisa, täiendas parki jne. Ühesõnaga inimene suure algustähega.”
Johan Laidoner oli nii Eesti Spordi Komitee esimees kui ka Eesti Teaduste Akadeemia auliige. Kõrgele ühiskondlikule positsioonile vaatamata oli Johan Laidoner aga mees, kelle elu täitis armastus. Armastus oma naise Maria ning oma kodumaa vastu. Kuigi saatusel oli selle pere jaoks varuks rohkem kurbi kui õnnelikke hetki, saame nende perekonnaloo taustal tagasi vaadata omaenda elule ning mõtiskleda selle üle, kas ja miks katsumused elus on vajalikud ning mida saame tänapäeval sellest õppida. Mõtlemisainet on enam kui küll.

Kooliteatri etenduste eriline aura
Tol korral 9. klassi õpilane ja nüüdne Viimsi Kooli vilistlane Karin Pool kehastas viie aasta taguses etenduses koduabilist Maalit. ”See näidend räägib tegelikult ju meist endist. See on eesti rahva lugu selle kõige otsesemas mõttes. Teatritükk kajastab läbi Johan Laidoneri elu kõike seda, mis tol perioodil mujal Eestis toimus. Tuuakse välja Laidoneri pereelu plussid ja miinused ning just see on see miski, mis toob Johan Laidoneri ja eesti rahva mineviku tänapäevale lähemale. Paljudele eestlastele on see lugu valus meenutus seigast nende endi elus ning lavastajatöö ja näitlejatepoolne professionaalne esitus andsid kokku elamuse, mida on väga raske unustada!”

Kui viis aastat tagasi kandis etendus pealkirja ”Ma väga armastasin ja muu ei loe”, siis värske etenduse pealkirjaks on ”Ma vaatan maailma Igaviku Aknast”. Etenduse keskseks sümboliks kujuneb aken, mille kaudu on erinevatel põlvkondadel võimalik omavahel suhelda ning teiste sugupõlvede kogemustest õppida. Sajandid vahetuvad, kuid elu püsiväärtused ei muutu. Sama kõrgelt kui siis, on ka tänapäeva ühiskonnas hinnatud truudus, ustavus, töökus, siirus, usaldus ja headus. Ilma nendeta ei ole inimest ega ammugi mitte rahvust.

Sajanditevanune lugu paelub ka tänapäeva noori
„Ma vaatan maailma Igaviku Aknast” on minu jaoks viimaseks peatuseks minu seiklusterohkel teekonnal kooliteatris. Prooviperioodile tagasi vaadates meenuvad mulle hilisõhtused proovid, kirglikud vaidlused näitlejate vahel ning mitmed muigvele ajavad seigad,” meenutab etenduse osaline, Viimsi Kooli 12. klassi õpilane Liisa Linhein aega, mil tema õhtuid täitsid kooliteatri pikad proovid. ”Ka selle etenduse esiridades on kõigile teada vanad Viimsi Kooli tegijad Rünno ja Laura, kes meile kunagi eeskujuks olid ja juba osalevad etendustes ka uued ja andekad, nii et Viimsi Kooliteatri traditsioon ei hääbu.”

Tulge etendust vaatama ja teid viiakse emotsionaalsele rännakule Eesti rahva ajalukku.

Vaata pilte etenduselt .