Logo
  Avaleht  Üldinfo  Koolipere  Koolikorraldus  Õppetöö  Projektid  Vastuvõtt  Teadmiskeskus  Tugisüsteem  Huvitegevus  Spordikeskus
  Huvitegevus
Huviringid 2017/2018
Näitering Eksperiment
Kooliteater
Ma vaatan maailma Igaviku Aknast
Ranna rahva lood ja laulud
Džässis ainult tüdrukud
Armastusel on vaid algus
Naissaare sünd
Valge tee kutse
Lugu Rohuneeme kabeli tornikellast
"Ma väga armastasin... muu ei ole oluline."
West Side Story
Lavastused
Pildikesi lavastustest
Teatritrupp K.O.K.K.

  Otsing
Täppisotsing  

Etendus koduabilist Maalit kehastanud Karini silmade läbi

Omanäolise tüki esietendus toimus 12. veebruaril Viimsis J. Laidoneri mõisas ning nüüdseks ongi enamus etendusi antud. Kokkuvõtvad muljed ja kogemused on omandatud ning üldpiltki selge.

Viimsi Kooliteatrile on tegelikult omasemad ju sellised lõbusad, tantsulised ja laululised tükid, kuid ometi etendub lähipäevadel Viimsi mõisas näidend kindral Laidoneri elust, mille kohta lõbus öelda kohe kindlasti ei saa! Kui küsida, miks just selline etendus, siis paneb see isegi tegijaid endid veidike mõtlema. Põhjuseid on muidugi mitmeid, kuid eelkõige on tähtis see, et näidend on tegelikult ju meist endist. See on eesti rahva lugu selle kõige otsesemas mõttes. Teatritükk kajastab läbi Johan Laidoneri elu ka kõike seda, mis tol perioodil mujal Eestis toimus, seega ei oska paremat viisi tolleaegse olukorra tundma õppimiseks nimetada keegi külastajatest. Üks meeldejäävamaid kiitusi oli lausutud härra Trivimi Velliste poolt pärast esietendust: "See, mis seal laval edasi antakse, on tuhat korda parem kui tuhat ajaloo õpikut!" Mis on selle etenduse juures siis nii head, et kõik seda taevani kiidavad ja mida arvavad etendusest tegijad ise?

Siiani on tüki sisu sügavalt puudutanud enamikku pealtvaatajatest, sest olgem ausad – etendus põhineb tõestisündinud lool ning just sellised näidendid lähevad kõige rohkem hinge! Eriliseks plussiks loevad pealtvaatajad, et etenduses vaadeldakse kindral Laidoneri kui inimest ja mitte kui poliitikut! Tuuakse välja ka tema pereelu plusse ja miinuseid ning just see on see miski, mis toob Johan Laidoneri ja eesti rahva mineviku tänapäevale lähemale.

Ainsad, kelle jaoks võib tükk olla veidi raskestimõistetav, on ehk nooremad õpilased, kellel ei ole veel mingeid taustteadmisi, kuid ka nende hulgas leidus selliseid, kes tihkusid salamisi nutta ja elasid etendusele kogu hingest kaasa!

Pisarateni ei ole etenduste jooksul jõudnud mitte ainult pealtvaatajad, vaid ka näitlejad ise. Tegelastel on võimalik kogu laval toimuvat jälgida läbi televiisori ning sealt vaadates ei aita pisaraid tõrjuda ka fakt, et etendust on läbi proovide juba mitmeid kordi nähtud ja osad repliigidki on juba peas. Lugu on lihtsalt niivõrd liigutav ja etenduse jaoks kirjutatud kahe originaallaulu sõnad ja viis nii hingematvalt ilusad, et vahel ununeb äragi, et tegu on etenduse ja mitte tõelise hetkeolukorraga. Osad külastajad ütlesid enne etenduselt lahkumist, et see oli nii tõeline, et teist korda ma seda enam küll vaatama ei tuleks! Tekib küsimus, et kui kõik oli nii hästi, siis millest selline reaktsioon?

Põhjus on väga lihtne: Paljudele eestlastele on see lugu valus meenutus seigast nende endi elus ning lavastajatöö ja näitlejatepoolne professionaalne esitus andsid kokku elamuse, mida on väga raske unustada!


Karin Pool, 9b klass 

"Ma väga armastasin... muu ei ole oluline."

Sellist pealkirja kannab kooliteatri viimane etendus. See on üheltpoolt kõige nukram, aga teiseltpoolt kõige kaunim lugu, mida meie kooliteater siiani mänginud on.
See lugu räägib Johan ja Maria Laidonerist. Nende elust ja armastusest, kodust Viimsi mõisas ja kurvast saatusest.
Loe veel