Logo
  Avaleht  Üldinfo  Koolipere  Koolikorraldus  Õppetöö  Projektid  Vastuvõtt  Teadmiskeskus  Tugisüsteem  Huvitegevus  Spordikeskus
  Huvitegevus
Huviringid 2017/2018
Näitering Eksperiment
Kooliteater
Ma vaatan maailma Igaviku Aknast
Ranna rahva lood ja laulud
Džässis ainult tüdrukud
Armastusel on vaid algus
Naissaare sünd
Valge tee kutse
Lugu Rohuneeme kabeli tornikellast
"Ma väga armastasin... muu ei ole oluline."
West Side Story
Lavastused
Pildikesi lavastustest
Teatritrupp K.O.K.K.

  Otsing
Täppisotsing  

Osavõtja arvamus

Sumedad augustiõhtud, küünlavalgus, sääsed ja palju noori inimesi erinevatest Eestimaa paikadest – just need on märksõnad, mis sobivad kõige paremini iseloomustama 18. – 21. augustini Viimsis toimunud VII Noorte tantsijate suvelaagrit.

Üritusest eemalseisvale inimesele tundub ilmselt võimatuna panna nii lühikese ajaga kokku etendus, kus osaleb 150 tantsijat, 20 tekstiandjat ning suur hulk kõiksugu tehnilist personali. 20. augustil toimunud imeilusa etenduse korraldusmeeskond tõestas aga kõigile pealtvaatajatele, et see on võimalik. Ave Käige, Külli Talmar, Maido Saar ja nende usinad abilised näitasid, et ka nii lühikese ajaga on võimalik kokku panna suurepärane etendus.

Etenduse pealkiri oli “Lugu Rohuneeme kabeli tornikellast” ning sellega tutvustati nii Rohuneeme kalmistule maetud kui ka praegu Viimsis elavate inimeste elulugusid. Räägiti Rohuneeme kabeli tornikella kurvast saatusest ja kella eksirännakute õnnelikust lõpust, mis sai teoks tänu paljudele headele inimestele.

Kuna kõik vaprad noored, kes projektis osalesid, polnud sugugi kohalikud, oli neil vaja kohta, kus süüa, pesta ja magada. Selle mure lahendas korraldajate jaoks Püünsi kool, kus osalejad laagri ajal elasid. Sisutihedad proovid kestsid hommikust hilisõhtuni ning pause tehti minimaalselt. Kui lauljad ja näitlejad tegid proove kalmistul, siis tantsijad õppisid kombinatsioonid AS Printtare parkimisplatsil selgeks ning liitusid alles seejärel ülejäänutega. Nii hoiti aega kokku ja suurendati töö efektiivsust.

Ürituse matroonid olid Tunne ja Mari-Ann Kelam, kes tervitasid kõiki osalejaid ka avapäeval. Julgustamaks noori, pidas pr. Mari-Ann Kelam kõne, mida ta alustas sõnadega: “Wake up – It`s time to die!” (“Ärka üles – aeg on surra!”) Juba see mõttetera suunas osalejate meeled veidi tõsisematele radadele ning kui ta juhtis veel osalejate tähelepanu projekti õilsale eesmärgile koguda raha Rohuneeme kabeli edasiseks renoveerimiseks, oli kõigile selge loo idee. Lõpetuseks soovisid Kelamid kõigile edu õnnestumisel ning proovid võisid alata.

Juba siis oli hea teada, et on inimesi, kes meisse sajaprotsendiliselt uskusid, kuid tagantjärele mõeldes tundub see veel parem. Olen kindel, et kui poleks olnud neid paljusid abivalmis inimesi, ei oleks see etendus sündinud ning paljud ilusad mälestused oleksid jäänud ripakile. Nüüd on aga kõigil osavõtjatel võimalus üritust sooja tundega meenutada ja tegelikult ongi see kõige tähtsam, sest mälestused on need, mida ei saa meilt keegi võtta!

Karin Pool, üks osavõtjatest.