Logo
  Avaleht  Üldinfo  Koolipere  Koolikorraldus  Õppetöö  Projektid  Vastuvõtt  Teadmiskeskus  Tugisüsteem  Huvitegevus  Spordikeskus
  Tugisüsteem
Tugiteenused
Kontaktid
Lingid ja artiklid

  Otsing
Täppisotsing  

Koolivägivallast

Mõni aeg tagasi viibisin üritusel, kus pealtvaatajate hulgas oli palju väikelastega vanemaid. Mu tähelepanu köitsid kaks 3 – 4 aastast väikemeest, kes põrandal emade vaateväljas mängisid. Mäng oli multifilmides või filmides nähtud võitlusstseenide jäljendamine. Tegemist ei olnud maadlemise ega ka nügimisega, „võitlus“ oli teineteise löömine jalgade ja rusikatega - meie, täiskasvanud, nimetame seda kakluseks. Mingil hetkel liitus mänguga ka väike tüdruk, kes vapralt jäljendas neid samu kaklusliigutusi. Jalgadega löödi ka maaslamajat. Jalgadega löödi ka tüdrukut, kui too oli maha kukkunud.
Mida tegid emad? Emad vaatasid oma laste tegvust eemalt ning kaklemismängu katkestamist vajalikuks ei pidanud…

Olen koolivägivalla teemaga seotud olnud 2001. aastast, kui Eesti Lastekaitseliidus alustas tööd projekt „Ei vägivallale“ Anniki Tikerpuu juhtimisel ning Tartu Ülikooli kasvatusteaduste doktori Kristi Kõivu tugeval toel. Tolleaegne Haridusministeerium koolivägivallas probleemi ei näinud. Koole, kes julgesid tõele silma vaadata ning tunnistada vägivalla ja kiusamise olemasolu enda õpilaste hulgas, oli väga vähe. Sellegi poolest ühines projektiga üle terve Eesti üksteist kooli. Need olid koolid, kus saadi aru, et vägivald ning kiusamine koolis on probleem, mis vajab avalikustamist, selleks, et probleemi lahendamisega tegelema hakata. Probleemi olemasolust olid teadlikud ka nõustamiskeskuste psühholoogid, kelle juurde hakkas jõudma üha enam ja enam lapsi, kes ei osanud nende suhtes koolis toimepandava vägivalla-kiusamise eest end kaitsta.
Lastekaitse Liit oli selleks organisatsiooniks, kes võttis enesele missiooni ühiskond tardumusest üles raputada ning eitamise-faasist välja tuua. Nüüd tehtu üle arutledes saame öelda, et projekt „Ei vägivallale“ täitis enda eesmärgi – ühiskond tervikuna ja koolide kogukonnad said teadlikuks koolivägivalla olemasolust, sellest rääkimine ei ole enam tabuteema, ning suudeti ka kujundada üldine eitav suhtumine koolivägivalda. Oleme selgeks rääkinud koolivägivalla ja –kiusamise definitsioonid ja põhjused; oleme hakanud otsima võimalusi sekkumiseks ja ennetamiseks; teame, kuidas tagajärgedega tegeleda.
Kuid paraku pole halba heata – pidev koolivägivalla teema fookuses hoidmine on viinud selleni, et koolivägivallast ja –kiusamisest on saanud kogu eesti koolisüsteemi võrdkuju (kool = koolivägivald). Üldsusele koolist loodud kuvand ütleb – see on koht, kus kõik teevad kõigile liiga. Kuvandi kinnituseks tuuakse aeg-ajalt avalikkuse ette eriti drastilisi koolivägivalla juhtumeid. Koolivägivalla teemal võtavad sõna kõik, kes mingilgi moel kooli ja lastega kokku puutunud ning nad kõik peavad end sel teemal asjatundjaks või arvamusliidriks. Mõtlematult luuakse stereotüüpe ja antakse hinnanguid. Kodudes tõlgendatakse väikseimatki koolis toimunud lastevahelist konflikti koolivägivalla või –kiusamisena ja ollakse varmad süüdistama kooli tegematajätmistes. Ühisel meelel otsitakse süüdlast. Mõnikord süüdistatakse meediat, kes külvab lapsi üle vägivalla ja hinnangulisusega ning väärtustab edukultust. Teinekord jälle kodu, kes ei ole last kasvatanud ja teda käituma õpetanud. Valdavalt on süüdlaseks peetud siiski kooli, kes ei suuda luua füüsiliselt ja vaimselt turvalist koolikeskkonda ja ei taha probleemiga tegeleda.
Koolivägivallast räägitakse kui nähtusest omaette unustades ära, et kool on osa kogu ühiskonnast ning ühiskonnas toimivatest protsessidest vägagi mõjutatav. Kas kool ja õpetaja on ainuisikuliselt vastutavad ühiskonna väärastunud väärtushinnangute eest? Vägivallafooni üldine kasv ja vägivaldse käitumise suur osakaal laste käitumisrepertuaaris on tänane tegelikkus. Tegelikkus on ka see, et kogu ühiskond peab vägivalda normaalseks (õnneks küll mitte alati aksepteerituks). Lastevahelisi konflikte lahendades pean sageli tõdema, et agressiivselt käituv laps enda käitumises probleemi ei näe. Tema jaoks on agressioon ja vägivald suhteakti algatamisena reageeringuna teiste käitumisele normaalne.
Tänaseks päevaks oleme lõpuks aru saanud, et koolivägivald on sotsiaalne probleem, mille väljendumiskohaks on kool, ja sotsiaalne probleem on kogu ühiskonna probleem. Seega pole kool enam üksi. Tasapisi on hakatud rääkima väärtuskesksest kasvatusest ja haridusest. Mida saab teha kool? Konkreetne õpetaja? Pere? Väärtushinnangud saavad alguse täiskasvanuist ja lapsed õpivad väärtushinnanguid meilt.
Tulen tagasi artikli alguses kirjeldatu juurde. Lastega rohkem või vähem kokkupuutuvad inimesed on teadlikud, et laste, eriti poiste, arengus on periood, kus on loomulikud jõukatsumised üksteise paikapanekuks. Aga kust läheb piir, kus arenguliste vajaduste rahuldamisest saab vägivald? Selle piiri seab vanem ja täiskasvanu, kes lapse eest vastutab. Kui lapse kõrval olev vanem või ka lasteaia- või kooliõpetaja ei pea vajalikuks katkestada poiste – tüdrukute (!) omavahelist jalgade ja rusikatega tagumist, siis minu jaoks on tegemist vägivalla normaliseerimisega – laps saab teadmise, et jalgade või rusikatega löömine on normaalne.
Olulisimad väärtused, mida lastele edasi anda, on märkamine ja hoolimine. Märgates ja hoolides kaob vajadus välja töötada erinevaid sekkumisprogramme ja koostada dokumente nende programmide elluviimiseks. Lastevahelised suhted ei saa areneda kiusamissuhteks, kui õpetaja oskab märgata ja turvalisust loovaid piire seada; kui õpetaja on tähelepanelik ja on valmis lapsi kuulama.
Muutused saavad alguse minust ja sinust. Õpetaja, kes on enesele teadvustanud väärtuste kandja ja eeskuju rolli, suudab luua enese ümber turvalise keskkonna, kus lapsel puudub vajadus vägivallatseda ja kiusata, kus väärtuseks on märkamine ja hoolimine.

Merle Ameljušenko
sotsiaalpedagoog